esmaspäev, detsember 31, 2012

Minu Dublin

Kuigi ma varem just eriti paljusid Minu-sarja raamatuid läbi lugenud pole, sain endale sünnipäevaks "Minu Dublini" ja kuna ka info toimuvast blogikampaaniast üsna varsti pärast lugemisega alustamist minuni jõudis, mõtlesin, et ühendan siis need kaks.
Et ma oleksin ka kunagi sama pealkirjaga raamatu võinud kirjutada, või isegi "Minu Iirimaa", oli lugemine mõistagi isiklikuma pilgu läbi kui teiste paikade kohta kirjutatud raamatute puhul, ja läks vägagi ludinal. Alustasin lugemist suure õhinaga, kuid tundsin õrnalt ka hirmu end mõttes tagasi kahe aasta tagusesse ellu viimise ees - tagasi sellesse piiritusse vabadusse ja iseseisvusesse, ükskõik kui vihmane ja sombune see paiguti ka olnud poleks. Kõhedust tekitas seegi mõte, et mis siis, kui leian Tema Dublinist need asjad ja kohad, kuhu ma enda Dublinis ei jõudnud või mida tähele ei pannud. Nüüd võin öelda, et polnud põhjust muretseda - kuigi loomulikult tulid nii pangakonto avamise kui PPS numbri saamise lugudega igasugused nostalgilised mälestused meelde, siis kokkuvõttes on mul hea meel tõdeda, et olen nii Iirimaa kui Dublini elustiilist päris õigesti aru saanud, vaatamata sellele, et mu sealviibimised kuigi pikad ei jõudnud olla. Kui juba nii staažikas dublinlane nagu selle raamatu autor kõiksuguseid seiku samasuguse alatooniga kirjeldas, nagu nad minulegi ette jäid, siis ju nii ikka ongi:) Või tundub võib-olla lihtsalt kõigile eestlastele? Igatahes on mul selle üle hea meel, et kõiki raamatus kirjeldatud ekstreemsusi ei tulnud mul läbi elada, nii mõnestki sai varasemate Limericki-kogemuste baasil ja tutavate nõuannete abiga hoidutud. 

Kui nüüd täpsemalt raamatust rääkida, siis see oli väga ladusalt kirjutatud ja haaras endasse, ükskõik kas lugeda seda kõige rahvarohkemates kohtades metroo peal või vaikselt omaette kodus. Ma arvan, et ka nendele, kes Dublinis elanud pole, tuli nii mõnegi koha peal elav filmilint silme ette ja tegelased hüppasid sellest kiiruga läbi. Mul on hetkel raske eraldi hoida seda, mida autor kirjutas, ja mida mina juba varem mõelnud olin. Ja mida mina mõtlesin, et peaks kindlasti kirjutama, aga autor seda maininud ei olnud.. Üks asi küll, et kuna meie tutvusringkonnad erinesid päris märgatavalt ja elustiilid samamoodi, siis näiteks seda, kuidas Dublinis on tegelikult ka selline varjatud keskkonnaaktivistide ja anarhistide seltskond olemas, kes aeg-ajalt veganõhtusööke korraldavad ja jalgrattaparandamist õpetavad. Öko-tegelastest ei puudu loomulikult ka teine külg - näiteks väikeettevõtjatest käsitsi maiuste tegijad ja kõik need lahedad vabaõhulaadad, mis kahjuks vist küll Euroopa kõige kallimate hindadega, kuid siiski toredad on. Sellegipoolest tundub, et mõned asjad on vist lihtsalt iiri elulaadile nii omased, et sellest ei saa keegi üle ega ümber, näiteks kolimine - see käib tsiuh-tsäuh, lausa iga kuu, kui soovi on, ja maja on alati rahvusvahelist seltskonda täis:) Üleüldse oli see raamat päris heas tasakaalus ekstreemsemate seikluste ja lihtsalt igapäevaste toimingute kohapealt. Loodan, et autor jätkab oma julgete sammudega, kuid püsib edaspidigi täiskasvanuks saamise liinil. Eks vist ole nüüd peamised asjad juba järele proovitud ja Ballymuniski elatud (kuidas ta küll ühistransporti kasutades koju ja tööle liigeldud sai, sellest ma aru ei saa, sest harvad on need korrad, kui sealsetes peatustes buss ka uksed lahti teeb...), nii et jääb üle ainult jätkata samade sõnadega nagu raamatu lõpuakordid: "Aga ma ei tee seda. Ma ei koputa kunagi selle maja uksele. Ma ei ava väravat, et trepile istuda. Ma tean selletagi. Tean, et kõik on sama, hoolimata sirgunud puudest, vananevatest majadest ja äravahetatud välisuksest. Ainus, kes muutunud on, olen mina."
Jah, ja ma loodan, et ta mina ei anna enam järele kiusatusele minna tagasi ja vaadata, kas see kirsipuu meie köögiakna all ikka sama roosalt õitseb...;)

Viimased minutid Eesti vanast aastast.. olgu need head ja uue aasta omad veelgi paremad!

Kommentaare ei ole: